Helmed on olnud inimajaloos märkimisväärse tähtsusega. Ekspertide sõnul on vanimad leitud helmed u 420 000 aastat vanad. Läbi aegadel on inimesed ikka kasutanud helmeid talismani, staatuse sümbolina, toetava vahendina spirituaalses praktikas ja samuti ka valuutana. Arvatakse, et palvehelmeste kasutamine sai alguse Indias ligikaudu 500 eKR levides sealt edasi Lähis-Idasse, Hiinasse, Jaapanisse ja Tiibetisse. Palvehelmeid tuntakse erinevate nimede järgi - Indias on mala (Sanskriti keeles tähendab mala vanikut või pärga), muslimitel ja Sufidel misbah, Kreeklastel on murehelmed e Kompoloi ja katolikus ja kristlikus usus roosikrants või paternoster. Palvehelmed Palvehelmed pärinevad Indiast, Hindu Veeda süsteemist, mis pidas heli pühaks. Arvati, et sanskriti keel ja selle tähestik on pärit jumalikust allikast. Veeda traditsioonis usuti, et kogu materiaalne maailm on sündinud nendest pühadest helidest ja 50 Sanskriti tähe helist. Om on universaalne heli ja sellest on alguse saanud kõik teised helid, seega ka kogu universum. Sanskriti tähestiku häälikute ja kindlate sõnade kordamist kasutati, et saavutada yoga (e ühendus) Jumalaga või kõiksusega. Budismi omaks võtnud hindud tõid malad endaga Indiast kaasa Hiinasse, Jaapanisse ja Tiibetisse. Palvehelmed muutusid väga oluliseks meditatsiooni ja vaimse arengu sihtide saavutamise vahendiks. Palvekeed, mida kasutati pühade mantrate ja helide lausumisel, täitusid pideva kasutamise tulemusel aina rohkem spirituaalse energiaga ja mõjutasid seeläbi ka positiivselt selle omaniku vaimset praktikat. Sellisest spirituaalsest praktikast sai budismis väga oluline traditsioon. Budistlikud malad on sageli tehtud Bodhi puu seemnetest. Enamik malasid on tehtud puust või seemnetest, näiteks sandlipuu ja rudraksha (lootoslille seemned) ja neid peetakse õnnetoovaks enamiku rituaalide puhul. Suurem osa maladest koosneb 108 helmest, kuid religioossetes tekstides mainitakse, et spetsiaalsete praktikate jaoks kasutatakse ka erinevate helmeste arvuga keesid. Hindu jumalanna Sarasvati on hariduse ja õppimise jumalanna ja seega kuulub tema valitsemisvaldkonda ka tähestik. Kuivõrd Sanskriti tähestik koosneb 50 tähest, siis jumalanna Sarasvati malas on 50 palvehelmest ning iga helmes tähistab ühte tähestiku tähte. Tiibeti malad on sageli tehtud ka poolvääriskividest. Türkiisi, ametüsti, lapis lazulit ja koralli kasutatakse sageli koosluses vase, nikli, hõbe, messingi ja jakiluuga nende tervendavate omaduste tõttu. Mala-helmeste valik on väga isiklik valik, aga soovitav on kasutada poolvääriskive, sest neil on kõrge energeetiline vibratsioon. Arvatakse, et korduv mantrate lugemine mõjub helmekeele positiivselt, st energeetiline laeng salvestub palvekees ja koos kordustega muutub mala aina väekamaks. Ühiskonna jõukamad liikmed ja kõrge auastmega laamad võisid endale lubada selliseid kalliskivie nagu rubiinid, mäekristall, türkiis, ahhaat, korallid, pärlid, merevaik, elevandiluu. Kivid valiti sageli nii, et nad sobiksid mõne konkreetse jumalusega. Näiteks türkiis on Rohelise Tara, punane korall või karneool Vajrayogini ja lapis lazuli Meditsiini Buddha kivid. Pühakirjades on ette nähtud ka erinevat tüüpi kivid kasutamiseks erinevatele rituaalide puhul, mille eesmärgiks võis olla näiteks millegi võimendamine, kontrollimine või kaotamine. Näiteks eluea, teadmiste või spirituaalse arengu pikendamiseks-kasvatamiseks peeti parimaks Bodhi puu või lootoseemneid, kulda, pronksi, vaske või hõbedat. Rahumeelsete rituaalide korral, mille eesmärgiks oli nt haigusest tulenevate takistuste vähendamine, soovitati kasutada kristalli, pärlmutrit, kuukivi, merekarpi või elevandiluud. Miks koosnevad malad 108 helmest? Numbril 108 on väga võimas tähendus India teaduses ja spirituaalses traditsioonis. Täpsemini öeldes on numbril 108 kogu maailma ajaloos mitmemõõtmeline tähendus. Näiteks koosneb Sanskriti tähestik 108 tähest. Veedade matemaatikud mõõtsid Päikese läbimõõtu, mis oli 108 korda suurem kui Maa läbimõõt. Maa elutsükkel peaks olema 2160 aastat = 20 x 108. Joogade traditsioonis on 108 Upanišade püha teksti, Indias on 108 püha kohta ja inimese kehal on 108 marmateraapia punkti. Tantrajooga teooria järgi on kehas 108 energiajoont, mis kõik ühinevad südametshakras. Boudhanath stuupa on üks tähtsamaid budistlike pühapaiku Nepali Katmandu oru piirkonnas. Foto: Monika Tartu. Risti- ja katolik usk ja roosikrants Kristliku ja katoliku roosikrantsi päritolu kohta võib erinevates allikates mitu erinevat lugu leida. Ühe allika järgi tehti esialgsed palvekeed roosiõitest või -lehtedest ja sellest tuli ka nimi roosikrants. Teisest allikast võib lugeda, et nime saamislooga oli seotud Sanskriti keelest pärit sõna japa (japa = kordus ladina keeles). Indias teati palvekeesid japa mala nime all. Indiaga kaubavahetuse käigus võeti Rooma impeeriumis kasutusele sõnast japa tuletatud sõna jap, mis ladina keeles tähendab roos. Kui helmed Roomas kasutusele võeti, kutsuti neid rosarium (roosiaed, ladina keeles), sest roos oli seotud Neitsi Maarjaga. Samuti mainivad allikad püha Dominicust, keda külastas Neitsi Maarja ning kes pärast seda kristlastele roosikrantsi tutvustas. Esmakordselt võeti kristlik roosikrants kasutusele Iirimaal 9. sajandil. Ametlikult hakati roosikrantsi kasutama aga alles 16. sajandil pärast seda kui kirik selle heaks kiitis. Roosikrants tavaliselt koosneb 50 või 59 helmest ja seda kasutatakse, et lugeda palveid Neitsi Maarja auks. Palvehelmeid (tavaliselt 59 kaasaegsetes roosikrantsides) kasutati abivahendina Ave Maria, Paternostri ja Gloria Patri kordamisel. Ave Maria’sid loeti kümnestes rühmades ehk dekaadides, kus iga rühma eraldas üksik helmes, millel loeti Meieisapalvet. Sellele helmekeele lisati peagi medaljon (tihti graveeritud Kristuse ja/või Maarja kujutistega), kus rippus 5 lisahelmest ja rist. 1980ndate lõpus tegi üks episkopaalne preester 33 helmest koosneva roosikrantsi, mis tähistas Jeesuse eluaastaid siin maa peal. Arvatavasti võttis budism palvekeede põhimõtte üle hinduismilt ning islam budismilt. Katoliiklaste roosikrantsid on ilmselt võetud üle islami palvehelmestest, mida nimetatakse misbaha või tasbih, sest nad muutusid populaarseks Lääne-Euroopas 13. sajandil. Palvehelmeste kasutamine kujunes välja eelmainitud usundites, kuid ei levinud edasi judaismi. Miks kanda mala e palvehelmeste keed?
Sources:
http://easternhealingarts.com/Articles/prayerbeads_tibetanmalas.html http://www.dharma-beads.net/history-prayer-beads/religious-use-beads/christianity https://www.healyourlife.com/the-meaning-and-history-of-mala-beads http://www.dharma-beads.net/history-prayer-beads/religious-use-beads/christianity https://en.wikipedia.org/wiki/108_%28number%29 http://humanityhealing.net/2011/08/mystic-meaning-of-number-108/ http://ngakma-nordzin.blogspot.com/2012/01/kathmandu.html
0 Comments
Tiibetis ja Nepalis peegelduvad kohalikud uskumused ja religioon nii arhitektuuris kui kõigis teistes kunstivormides. Erandiks ei ole ka ehtekunst. Himaalaja piirkonna ehted ei ole mitte ainult imeilusad, vaid pajatavad mõndagi nende kandja päritolust, soost, ühiskondlikust positsioonist, usulistest tõekspidamistest ja väärtustest. Enne budismi saabumist Tiibetisse 7. sajandil oli seal levinud bööni usk, mis sarnaneb meie eesti esiisade loodususule. Nii nagu vanad eestlased, pidasid ka tiibetlased ümbritsevat maailma ja loodust hingestatuks. Tiibeti budism arenes väga põnevaks kombinatsiooniks Mahayana budismist, rituaalide- ja maagiarohkest tantristlikust hinduismist ja Tiibeti iidsest bööni usust. Tiibeti budismi eristab teistest budismi koolkondadest kaastunde Buddha (bodhisattva) mõiste, mis peab kõige olulisemaks teiste abistamist nende spirituaalsel arenguteel. Erinevate usundite mõju on muutnud Tiibeti budismi eriliseks mitmekesiste spirituaalsete meetodite (mantrad, rituaalid, mandalate loomine, tseremooniad jne.), samuti arvukate jumaluste ja müstiliste olendite poolest. Need budismi ja hinduismi sümbolid ning jumalused, mandalad ja müstilised olendid kaunistavad sageli ka Nepalis ja Tiibetis valmistatud ehteid. Tiibetlased uskusid, et väärismetallist valmistatud ehted toovad õnne ja kaitsevad ohtude ning halbade loodusjõudude eest. Korall ja türkiis on läbi aegade olnud Tiibetis õnnetoovad pühad kivid. Kõike, mis on väga väärtuslik, tervendav, seotud maagia või erakordse iluga, kirjeldati türkiisina ka siis, kui eseme värv ei vastanud päris täpselt türkiisi värvusele. Türkiisi peeti Tiibeti populaarseima nais-bodhisattva Rohelise Tara (“päästja”) kiviks. Türkiisi väärtus oli võrdne kullaga ning türkiisi kirjeldades ütlesid tiibetlased, et “see ei ole kivi, see on türkiis.” Parimaks ja õnnetoovaimaks naiste kiviks peeti koralli. Tiibeti tüdruk. Foto: Bruno Baumann Ka ehete kandmisega seoses oli tiibetlastel mitmeid eelarvamusi ja uskumusi. Kuni eelmise sajandi alguseni kandsid Tiibeti naised ka igapäevatoimetusi tehes raskeid ehteid. Näiteks peeti Tiibeti lõunaosas halvaks endeks, kui naine ei kandnud oma massiivset juustekaunistust (tiibeti kl patruk). Selle ebausu tõttu pidid naised kuni eelmise sajandi keskpaigani magama põrandal, sest nende ekstravagantsed peakaunistused ei võimaldanud neil voodis magada. Tiibeti naiste peamiseks varanduseks oli abiellumisel kaasavaraks saadud ehtelaegas. Abielu sõlmimisel kingiti naisele traditsiooniliselt kalliskivi, milleks tavaliselt oli türkiis, aga vahel ka jadeiit. Kingitud kivi kinnitati pruudi peakaunistusele ning see näitas abieluseisust. Juhul, kui abielu lahutati, võis mees lahutusprotsessi ise väga lihtsal moel läbi viia - ta lihtsalt noppis abiellumisel kingiks antud kivi naise peaehtest välja. Tiibetlased arvasid, et kui inimesed pole teinud kõrvadesse auke, siis võivad nad järgmises elus sündida mõne loomana, nt eeslina. Selle riski vältimiseks augustasid oma kõrvu ka mehed, kes kandsid kõrvarõngaid mõlemas kõrvas, paremas kõrvas tavaliselt pisikest türkiisiga kõrvarõngas. Kokkupuude läänemaailmaga avaldas oma mõju ning ehteid hakati igapäevaelus järjest vähem kandma. Tänapäeval ehitakse end eelkõige festivalidel ja mitmesuguste traditsioonide tähistamiseks. Üks populaarsemaid ehteid on dekoratiivne amulett-ripats e ga'u, mida võiks nimetada ka kantavaks altariks. Gau on amuletilaadne avatav ripats, mis peidab oma sisemuses mõnd reliikviat, mantrat või muud ehte kandja jaoks olulist religioosset eset. Tiibeti eri piirkondades võis leida erinevas stiilis gau´sid. Ka olid meeste ja naiste gau´d veidi erineva välimusega. Gau´d olid erakordselt populaarsed ja neid kannavad tänapäevani kõik - rikkad ja vaesed, mehed, naised ja lapsed ning mõnikord isegi loomad. Arvati, et gau aitab selle omanikku kaitsta negatiivsete loodusjõudude, vaimolendite ja teiste ohtude eest. Selleks, et gau oma kaitsefunktsiooni kõige paremini täidaks, tuli see esmalt mõnel kõrgel laamal õnnistada lasta. Sageli on gau´d kaunistatud jumaluste, mantrate, mandalate või budistlike õnnesümbolitega. Igal ehtemeistril on oma kollektsioonis kindlasti ehteid, mis kujutavad nais-bodhisattvat Tarat, kes sümboliseerib universaalset kaastunnet, armastust ja lahkust. Tara kujutise elemendid tähistavad ühtlasi kaitset, kartmatust, tarkust, õnnistusi, vooruslikkust ja kaastundlikku eluviisi. Himaalaja ehtekunsti ajalugu on sajandite pikkune ja ehtemeistri oskusi anti edasi põlvest põlve. Minevikus oli Himaalaja piirkonna suurimaks ehete valmistamise keskuseks Tiibeti pealinn Lhasa. Oli tavaline, et osalise tööajaga metalli- ja ehtekunstnikud elasid külakestes ja täisajaga ehtekunstnikud suuremates linnades. Eelmise sajandi keskpaigas olid ehtemeistrid kas tiibetlased või nepallased. Katmandu orust pärit Newari ehtemeistrid olid väga hinnatud ja olulised ehete tootjad Tiibeti kesk- ja lõunaosas. Ka läänemaailmas võis kuulda piirkonda külastanutelt, et Newari ehtemeistrite metallitöö- ja ehtekunstioskused on erakordsed. Newari kunstnikud olid eriti hinnatud just Lhasas ja neid kutsuti sinna sageli tellimustöid tegema. Mõned Newari ehtekunstnikud jätkasid oma tööd Tiibetis ka pärast hiinlaste sissetungi 1950. aastal, kuid paljud neist pöördusid tagasi Nepali. Newari ehtemeistrid olid eriti tunnustatud just filigraantehnika poolest. Eelmise aasta oktoobris oli mul õnnelik juhus oma silmaga näha, kuidas Nepalis ehteid valmistatakse. Ehtemeistri maja juures võttis meid õuel vastu kaunis rahvuslikus kleidis vanem naine. Maja ja selle ümbrus näitas, et siin elatakse väga lihtsalt. Vanaproua juhatas meid oma ehtekunstnikust poja tööruumi. See oli väike ja veidi rõske keldrit meenutav stuudio, mis sisaldas ehete valmistamiseks vajalikke seadmeid, tööriistu, paari lauda ja tooli. Toa nurgas oli väike laud, millel seisis jumalakuju, viiruk ja lilled. Jälgisin töösse süvenenud meest, kelle sõrmede vahel võttis kiirelt vormi stiliseeritud ja ringiratast liikuv vajraga (sümbol, mis tähistab budistliku õpetuse olulisust ja valgustumist) kaunistatud hõbesõrmus. Ja siis pani meister viimased detailid paika ning voila! - uus sõrmus oli sündinud. Nüüd, olles näinud seda väga töö- ja detailimahukat ehtesünni protsessi, tunnen nende kaunite ja tähendusrikaste ehete vastu veelgi suuremat aukartust ja imetlust. |