Himaalaja müstiliselt kaunis ehtekunst

Tiibetis ja Nepalis peegelduvad kohalikud uskumused ja religioon nii arhitektuuris kui kõigis teistes kunstivormides. Erandiks ei ole ka ehtekunst. Himaalaja piirkonna ehted ei ole mitte ainult imeilusad, vaid pajatavad mõndagi nende kandja päritolust, soost, ühiskondlikust positsioonist, usulistest tõekspidamistest ja väärtustest.
 
Enne budismi saabumist Tiibetisse 7. sajandil oli seal levinud bööni usk, mis sarnaneb meie eesti esiisade loodususule. Nii nagu vanad eestlased, pidasid ka tiibetlased  ümbritsevat maailma ja loodust hingestatuks. Tiibeti budism arenes väga põnevaks kombinatsiooniks Mahayana budismist, rituaalide- ja maagiarohkest tantristlikust hinduismist ja Tiibeti iidsest bööni usust. Tiibeti budismi eristab teistest budismi koolkondadest kaastunde Buddha (bodhisattva) mõiste, mis peab kõige olulisemaks teiste abistamist nende spirituaalsel arenguteel. Erinevate usundite mõju on muutnud Tiibeti budismi eriliseks mitmekesiste spirituaalsete meetodite (mantrad, rituaalid, mandalate loomine, tseremooniad jne.), samuti arvukate jumaluste ja müstiliste olendite poolest.
 
Need budismi ja hinduismi sümbolid ning jumalused, mandalad ja müstilised olendid kaunistavad sageli ka Nepalis ja Tiibetis valmistatud ehteid. Tiibetlased uskusid, et  väärismetallist valmistatud ehted toovad õnne ja kaitsevad ohtude ning halbade loodusjõudude eest. Korall ja türkiis on läbi aegade olnud Tiibetis õnnetoovad pühad kivid. Kõike, mis on väga väärtuslik, tervendav, seotud maagia või erakordse iluga, kirjeldati türkiisina ka siis, kui eseme värv ei vastanud päris täpselt türkiisi värvusele. Türkiisi peeti Tiibeti populaarseima nais-bodhisattva Rohelise Tara (“päästja”) kiviks. Türkiisi väärtus oli võrdne kullaga ning türkiisi kirjeldades ütlesid tiibetlased, et “see ei ole kivi, see on türkiis.” Parimaks ja õnnetoovaimaks naiste kiviks peeti koralli.

Tiibeti tüdruk. Foto: Bruno Baumann
​
Ka ehete kandmisega seoses oli tiibetlastel mitmeid eelarvamusi ja uskumusi. Kuni eelmise sajandi alguseni kandsid Tiibeti naised ka igapäevatoimetusi tehes raskeid ehteid. Näiteks peeti Tiibeti lõunaosas halvaks endeks, kui naine ei kandnud oma massiivset juustekaunistust (tiibeti kl patruk). Selle ebausu tõttu pidid naised kuni eelmise sajandi keskpaigani magama põrandal, sest nende ekstravagantsed peakaunistused ei võimaldanud neil voodis magada.
Tiibeti naiste peamiseks varanduseks oli abiellumisel kaasavaraks saadud ehtelaegas. Abielu sõlmimisel kingiti naisele traditsiooniliselt kalliskivi, milleks tavaliselt oli türkiis, aga vahel ka jadeiit. Kingitud kivi kinnitati pruudi peakaunistusele ning see näitas abieluseisust. Juhul, kui abielu lahutati, võis mees lahutusprotsessi ise väga lihtsal moel läbi viia - ta lihtsalt noppis abiellumisel kingiks antud kivi naise peaehtest  välja.
Tiibetlased arvasid, et kui inimesed pole teinud kõrvadesse auke, siis võivad nad järgmises elus sündida mõne loomana, nt eeslina. Selle riski vältimiseks augustasid oma kõrvu ka mehed, kes kandsid kõrvarõngaid mõlemas kõrvas, paremas kõrvas tavaliselt pisikest türkiisiga kõrvarõngas.
Kokkupuude läänemaailmaga avaldas oma mõju ning ehteid hakati igapäevaelus järjest vähem kandma. Tänapäeval ehitakse end eelkõige festivalidel ja mitmesuguste traditsioonide tähistamiseks.  
 
Üks populaarsemaid ehteid on dekoratiivne amulett-ripats e ga'u, mida võiks nimetada ka kantavaks altariks. Gau on amuletilaadne avatav ripats, mis peidab oma sisemuses mõnd reliikviat, mantrat või muud ehte kandja jaoks olulist religioosset eset. Tiibeti eri piirkondades võis leida erinevas stiilis gau´sid. Ka olid meeste ja naiste gau´d veidi erineva välimusega. Gau´d olid erakordselt populaarsed ja neid kannavad tänapäevani kõik - rikkad ja vaesed, mehed, naised ja lapsed ning mõnikord isegi loomad. Arvati, et gau aitab selle omanikku kaitsta negatiivsete loodusjõudude, vaimolendite ja teiste ohtude eest. Selleks, et gau oma kaitsefunktsiooni kõige paremini täidaks, tuli see esmalt mõnel kõrgel laamal õnnistada lasta. Sageli on gau´d kaunistatud jumaluste, mantrate, mandalate või budistlike õnnesümbolitega. Igal ehtemeistril on oma kollektsioonis kindlasti ehteid, mis kujutavad nais-bodhisattvat Tarat, kes sümboliseerib universaalset kaastunnet, armastust ja lahkust. Tara kujutise elemendid tähistavad ühtlasi kaitset, kartmatust, tarkust, õnnistusi, vooruslikkust ja kaastundlikku eluviisi.
 
Himaalaja ehtekunsti ajalugu on sajandite pikkune ja ehtemeistri oskusi anti edasi põlvest põlve. Minevikus oli Himaalaja piirkonna suurimaks ehete valmistamise keskuseks Tiibeti pealinn Lhasa. Oli tavaline, et osalise tööajaga metalli- ja ehtekunstnikud elasid külakestes ja täisajaga ehtekunstnikud suuremates linnades. Eelmise sajandi keskpaigas olid ehtemeistrid kas tiibetlased või nepallased. Katmandu orust pärit Newari ehtemeistrid olid väga hinnatud ja olulised ehete tootjad Tiibeti kesk- ja lõunaosas. Ka läänemaailmas võis kuulda piirkonda külastanutelt, et Newari ehtemeistrite metallitöö- ja ehtekunstioskused on erakordsed. Newari kunstnikud olid eriti hinnatud just Lhasas ja neid kutsuti sinna sageli tellimustöid tegema. Mõned Newari ehtekunstnikud jätkasid oma tööd Tiibetis ka pärast hiinlaste sissetungi 1950. aastal, kuid paljud neist pöördusid tagasi Nepali. Newari ehtemeistrid olid eriti tunnustatud just filigraantehnika poolest.
 
Eelmise aasta oktoobris oli mul õnnelik juhus oma silmaga näha, kuidas Nepalis ehteid valmistatakse. Ehtemeistri maja juures võttis meid õuel vastu kaunis rahvuslikus kleidis vanem naine. Maja ja selle ümbrus näitas, et siin elatakse väga lihtsalt. Vanaproua juhatas meid oma ehtekunstnikust poja tööruumi. See oli väike ja veidi rõske keldrit meenutav stuudio, mis sisaldas ehete valmistamiseks vajalikke seadmeid, tööriistu, paari lauda ja tooli. Toa nurgas oli väike laud, millel seisis jumalakuju, viiruk ja lilled. Jälgisin töösse süvenenud meest, kelle sõrmede vahel võttis kiirelt vormi stiliseeritud ja ringiratast liikuv vajraga (sümbol, mis tähistab budistliku õpetuse olulisust ja valgustumist) kaunistatud hõbesõrmus. Ja siis pani meister viimased detailid paika ning voila! - uus sõrmus oli sündinud. Nüüd, olles näinud seda väga töö- ja detailimahukat ehtesünni protsessi, tunnen nende kaunite ja tähendusrikaste ehete vastu veelgi suuremat aukartust ja imetlust.